Vene eriteenistustest
Arnold Sinisalu: "Nad oskavad muljet avaldada."
All work and no play makes Jack a dull boy.1 (ChatGPT4o, 2025)
Küsimus
Julgeolekuasutuse kalleim vara — lisaks oma töötajatele — on allikad ja meetodid. Kõik see paelub ka tavapublikut. Enim elevust tekitavad just meetodid. Sest kes meist ei teaks Q-d? James Bondi universumi nurgakivi, kelle töökojas sünnivad kõiksugu tehnovidinad.2
Tõenäoliselt ei saa me kunagi päris lõplikku vastust küsimusele, millised spioonikirjanduse imevidinatest on päriselt kasutusel. Kuid selge on see, et läbi ajaloo on spioonid rakendanud saladuste varastamiseks lausa uskumatuid meetodeid.
Muuseas, mitmete vidinatega on võimalik tutvuda Washingtonis asuvas International Spy Museum’is.3 Kuulus muuseum toob oma kollektsioonist esile järgmised pärlid: Exhibit A ja Exhibit B.4
Selliste meistriteostega on raske võistelda, aga pakun välja omad lemmikud:
Betoon5
1964. aasta 20. mail kirjutas New York Times, kuidas Ameerika Ühendriikide Moskva saatkonna töötajad leidsid saatkonnahoonest 40 mikrofoni, mis olid sõna otseses mõttes betooni valatud, kui saatkonnahoone 11 aastat varem ehitati.6
Trükimasin7
1984. aasta 23. juulil avastasid ameeriklased Moskva saatkonna trükimasinate röntgenanalüüsi käigus, et KGB-l oli õnnestunud muuta saatkonna trükimasinad pealtkuulamisseadmeteks.
Tuli välja, et alumiiniumist jupp, mis oli pealtnäha mõeldud trükimasinat toetama, oli tegelikult seest õõnes. Õõnsusesse oli aga peidetud elektroonikakomponentidega plaat koos kuue mõõdikuga, mis jälgisid muutusi magnetväljas, mida põhjustasid pisikesed magnetid. Magnetid olid paigutatud komponentidesse, mis liigutasid õigesse asendisse trükimasina graveeritud tähtedega „golfipalli“8.
Trükimasina vedrud ja kruvid olid aga muudetud vooluallikateks, mis varustasid elektroonikakomponentidega plaati ning toimisid ühtlasi antennidena, mis edastasid teavet trükimasina klahvivajutuste kohta krüpteeritult üle mitme sageduse. Sisuliselt oli tegemist keylogger’iga: mehhaanilised klahvivajutused salvestati magnetite abil elektrooniliselt.
Mõistagi on klahvivajutuste salvestamisest ainult siis kasu, kui teavet on võimalik ka kuidagi saatkonnast välja saata. KGB lahendas geniaalselt ka selle probleemi. Nimelt paigaldasid kagebeežnikud saatkonna katusele korstnat matkivasse õõnsusesse antenni. Trükimasinad edastasid signaali katusel asuvale antennile ning sealt edasi KGB-le.
Enamgi veel, signaal edastati madalal võimsusel ja kitsas sagedusvahemikus, mida kasutasid Nõukogude telejaamad. Telejaamade võimsad signaalid peitsid salajased signaalid USA saatkonna vastuluurajate eest.
Merealune kaabel9
Ameeriklased ei jäänud venelastele nutikuselt kuidagi alla. 1971. aasta oktoobris korraldasid USA eriteenistused ja merevägi ühisoperatsiooni nimega Operation Ivy Bells, mille käigus laskus spetsiaalselt ümberehitatud allveelaev Ohhoota mere sügavustesse.
Allveelaeva peidikust, mida asjaosalised ristisid Bat Cave’iks, väljusid tuukrid, kes paigutasid merealusele sidekaablile pealtkuulamisseadme. Tegemist oli sidekaabliga, mis ühendas Petropavlovskis asuvat nõukogude allveelaevabaasi ning Vladivostokis asuvat Vaikse ookeani laevastiku peakorterit.
Miljoneid dollareid maksnud operatsiooni käigus paigaldatud pealtkuulamisseade püsis merepõhjas pea kümme aastat — orienteeruvalt vahemikuni 1980-1981— kuni 65 000 dollari suuruse võlakoorma alla sattunud NSA töötaja Ronald Pelton müüs teabe seadme olemasolu kohta maha KGB-le väidetavalt 5 000 dollari eest.10
Kuna nõukogude pool arvas, et keegi ei tea kaabli olemasolust, ei vaevunud nad teavet isegi krüpteerima. Kümne aasta jooksul kogutud krüpteerimata teave võimaldas ameeriklastel saada objektiivsema pildi Nõukogude Liidu sõjalisest võimekusest ning andis Ühendriikidele oluliselt parema positsiooni SALT II lepingu läbirääkimistel, mille eesmärgiks oli piirata tuumarelvade tootmist.
Arnold Sinisalule esitatud küsimus puudutas ennistmainitud trükimasinat. Sest kui NSA insener Charles Gandy lõpuks aru sai, kuidas venelased olid muutnud trükimasina pealtkuulamisseadmeks, tabas teda siiras imetlus. Gandy sõnul tundis ta “veresugulust“ nõukogude inseneridega, kes olid selle geniaalse süsteemi välja mõelnud.11
Küsisin Sinisalult, kas ka teda on tabanud siiras imetlus vastase meetodite suhtes?
Arnold Sinisalu vastab
Mõttetera Kubricku fännidele. Vt lähemalt: King, S., Kubrick, S., Johnson, D. The Shining (1980). The Producer Circle Company. Peregrine Productions. Hawk Film. King, S. The Shining. Doubleday 1977.
Üks teema, mis jookseb filmist läbi, on genotsiid. Kes tahab, võib leida Overlooki hotellist viiteid nt Ameerika indiaanlastele.
Seoses trükimasinaga tuleb aga meelde selline raamat: Black, E. IBM and the Holocaust: The Strategic Alliance Between Nazi Germany and America's Most Powerful Corporation. Crown 2001.
Mingil määral on fiktsioon immitsenud ka igapäeva. Näiteks nimetas CIA enda riskikapitalifondi just Q järgi: In-Q-Tel.
King Jr., N. With Nod to 007, CIA Sets Up Firm to Invest in High-Tech. (April 3, 2000)
John T. Reinert, In-Q-Tel: The Central Intelligence Agency as Venture Capitalist, 33 Nw. J. Int'l L. & Bus. 677 (2013).
Spionaažimuuseumit juhib endine USA luureametnik Christopher Costa, kes andis hiljuti oma hinnagu Mission Impossible’i viimasele osale. Vast üks huvitavamaid detaile sellest intervjuust:
“The best intelligence officers at the C.I.A. and in the Department of Defense that I’ve worked with, don’t look like Jason Bourne or don’t look like Hunt. In fact, they might be overweight.“ [Deb, S. We Watched ‘Mission: Impossible’ With a Former Spy. The New York Times (June 1, 2025)]
Lugesin mõni aeg tagasi seoses Sakala õlleõhtuga, kuidas KAPO ametnikke kirjeldati kui pikki, sirge selja ja sportliku keheehitusega meesterahvaid. Võib-olla teatud juhtudel tuleb taoline ilmselge julgeolekumehe välimus kasuks, aga ma kahtlustan, et luurajate puhul on neid 1.80, sportlikke, valgeid mehi pigem vähemuses. Mõistagi sõltub kõik keskkonnast, kus tegutsetakse.
CIA luureametnike puhul torkab silma kirju etniline taust, nt Vahemere-päritolu. Muide, eriti just kreeklased. Mõned tuntud nimed: Gust Avrokatos, John Kiriakou. Eks siin ole mitmeid juhuseid ja põhjuseid, aga luuretegevuse vaatest võib tähendust omada asjaolu, et Kreeka asub Euroopa ja Aasia piirimail, mis tähendab, et kreeka päritolu kergelt tumedama nähavärviga, jässakad, karvased mehed saavad liikuda mugavalt ringi nii Euroopas kui Lähis-Idas. Võitluses rahvusvahelise terrorismiga on see kahtlemata eelis. Huvitav, millised nägid välja KAPO ametnikud, kes tegutsesid Liibanonis?
Veel jäin mõtlema tollele härrasmehele, kes juhib spioonimuuseumi. Huvitav, mis tunne on olla endine spioon spioonimuuseumis? Teada kõike, mida ta teab? Olla kogenud kõike, mida ta on kogenud? Ja siis riputada seintele vana kola ja vastata küsimustele Tom Cruise’ist?
Sest on ju vananev spioon mõneti sama kurioosne nähtus nagu vananev rokkstaar. Ma ei taha öelda, et mõlemad soovisid surra noorelt. Aga mõlemad vähemalt arvestasid võimalusega, et nad surevad noorelt. Mis tunne on jääda ellu ja töötada muuseumis?
Tõsi, surma saavad vähesed. Võrdlusena: CIA heaks on töötanud tuhandeid inimesi, peakorteri seinal on 140 tähte. Aga isegi eduka spiooni karjäär võib olla lühike. Üks hetk jääd vahele ja oled persona non grata. Või muutub oht vahele jääda liiga suureks ning tuleb tulla koju.
Huvitav, kas härra Costa tunneb end ka vahest eksponaadina?
Vestlesin mõni aeg tagasi Ronald Reagani endise kõnekirjutaja Peter Robinsoniga, kes ütles, et ta on hakanud vältima Reagani muuseumisse minekut, sest kardab, et üks hetk valatakse ka tema pronksi ja pannakse klaasi taha.
Rahvale mõeldud tsirkuse — plastikmunandid ja pärakukapslid — kõrval on huvitav mõtiskleda, milliseid vidinaid võimaldab tänapäeva tehnoloogiline tase?
Üks huvitav nišitoode on COVCOM (covert communications), nt sidevahendid, millega agendid suhtlevad agendijuhiga. Minu isiklik lemmik on microdot tehnoloogia, mis on üks liik laiemast steganography meetodist. Tegemist on tehnikaga, millega peidetakse sõnum mõnda teise sõnumisse või esemesse. Näiteks on nõnda võimalik peita teavet pildifaili. Muide, just sellist tehnikat kasutas tööstusspioon Zheng Xiaoqing, kui ta saatis General Electricu ärisaladuse Hiinasse e-kirjaga, mille manuses oli pilt päikesetõusust pealkirjaga “ilus vaade“.
Mõned asjatundjad on väitnud, et microdot teeb comeback’i. Ja tõtt-öelda on see täitsa usutav. Sest küsimus ei ole ju selles, kas mingi tehnoloogia on vana või uus. Küsimus on pigem selles, milliseid tehnoloogiaid oskab vastase vastuluure otsida?
Spekuleerin, et ka vastuluurajad lähtuvad üldjuhul arstiteadusest tuntud väljendist: common things occur commonly. Või veidi värvimalt väljendatult: kui kuuled kabjaplaginat, mõtle hobune, mitte sebra. Iga peavalu ei ole ajukasvaja.
Ühesõnaga, vastuluurajad otsivad tõenäolisemalt ikkagi neid tehnoloogiaid, mida nad on varem leidnud. Seega: kui vastane kammib moodsaid elektroonilisi kanaleid, ja sina ilmud platsi mõne vanakooli meetodiga, on sul selge eelis. Peale jääb ju see, kes oskab üllatada.
The New York Times. In Moscow, Walls Have Ears (40); U.S. Embassy Finds Microphones After Demolishing Room (May 20, 1964).
Loodetavasti KAPO ikka teab, kes Nordeconis betooni valas.
ChatGPT4o, 2025
Minu arvates on see üks parimaid näiteid asümmeetrilisest panusest. Seda siis vastase eriteenistuse poolt vaadatuna. Väike kulu, suur tulu.